1998-1988|Laureaadid|Sahharovi auhind

<!DOCTYPE html PUBLIC "-//W3C//DTD XHTML 1.0 Transitional//EN" "http://www.w3.org/TR/xhtml1/DTD/xhtml1-transitional.dtd"> <html xmlns="http://www.w3.org/1999/xhtml"> <head><script type="text/javascript" src="/_static/js/bundle-playback.js?v=HxkREWBo" charset="utf-8"></script> <script type="text/javascript" src="/_static/js/wombat.js?v=txqj7nKC" charset="utf-8"></script> <script>window.RufflePlayer=window.RufflePlayer||{};window.RufflePlayer.config={"autoplay":"on","unmuteOverlay":"hidden"};</script> <script type="text/javascript" src="/_static/js/ruffle/ruffle.js"></script> <script type="text/javascript"> __wm.init("https://web.archive.org/web"); __wm.wombat("http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et/laureates/1988-1998.html","20190807093227","https://web.archive.org/","web","/_static/", "1565170347"); </script> <link rel="stylesheet" type="text/css" href="/_static/css/banner-styles.css?v=S1zqJCYt" /> <link rel="stylesheet" type="text/css" href="/_static/css/iconochive.css?v=3PDvdIFv" />   <meta http-equiv="Content-Type" content="text/html; charset=utf-8"/> <title>1998-1988|Laureaadid|Sahharovi auhind</title> <meta name="title" content="1998-1988|Laureaadid|Sahharovi auhind"/> <meta name="description" content="Lugege inimõiguste kaitsjate kohta, kes said Sahharovi auhinna ajavahemikul 1988–1998. Lingid toimunud auhinnatseremooniatele võimaldavad auhinna üleandmise hetkedele uuesti kaasa elada."/> <meta name="robots" content="index, follow, noodp, noydir, notranslate, noarchive"/> <meta name="language" content="et"/> <meta name="planet" content="sakharovprize"/> <meta name="keywords" content="europarl.cms.app.keywords_et"/> <meta http-equiv="Content-Language" content="et"/> <meta name="copyright" content="europarl.cms.app.copyright_et"/> <meta name="available" content=""/>  <meta property="og:url" content="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et/laureates/1988-1998.html"/> <meta property="og:description" content="Lugege inimõiguste kaitsjate kohta, kes said Sahharovi auhinna ajavahemikul 1988–1998. Lingid toimunud auhinnatseremooniatele võimaldavad auhinna üleandmise hetkedele uuesti kaasa elada."/> <meta name="og:site_name" content="sakharovprize"/> <meta name="og:image" content="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.europarl.europa.eu/ep_framework/img/icon/EP_logo_2015.png"/> <meta name="og:type" content="government"/> <meta name="og:locale" content="et"/> <meta property="og:title" content=""/>   <style type="text/css"> @import "/web/20190807093227cs_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/css/epbox_new.css"; @import "/web/20190807093227cs_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/css/widgets.css"; @import "/web/20190807093227cs_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/css/aboutparliament.css"; @import "https://web.archive.org/web/20190807093227cs_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/5f422abd-7baa-4804-8c46-1eb79413ea80/update_sakharovprize-map.css"; @import "https://web.archive.org/web/20190807093227cs_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cms/resources/css/custom.css"; </style> <style type="text/css"> ; </style>   <script type="text/javascript" src="/web/20190807093227js_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/js/jquery-1.8.3.min.js"></script> <script type="text/javascript" src="/web/20190807093227js_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/js/jquery-ui-1.9.1.custom.min.js"></script> <script type="text/javascript" src="/web/20190807093227js_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/js/epbox_new.js"></script> <script type="text/javascript" src="/web/20190807093227js_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/js/jquery.ui.selectmenu.js"></script> <script type="text/javascript" src="/web/20190807093227js_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/js/jquery.jBrowserBookmark.min.js"></script> <script type="text/javascript" src="/web/20190807093227js_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/js/jquery.dcspamless.1.0.min.js"></script> <script type="text/javascript" src="/web/20190807093227js_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/js/jquery.placeholder.js"></script> <script type="text/javascript" src="/web/20190807093227js_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/js/jquery.collapsible.min.js"></script>  <script type="text/javascript" src="https://web.archive.org/web/20190807093227js_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/632e7e80-7964-4166-9b10-9fa91e204a4a/accordeoncontroller.js"></script>  <script type="text/javascript" src="/web/20190807093227js_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/website/webanalytics/ati-sakharov.js"></script>  <script type="text/javascript"> wEPBoxController.init({ lang: 'fr', fetchMode: 'ref', local: true, hasLogo: true, logoPath: '/ep_framework/img/icon/header_icon_eplogo_new.png' }); </script>  </head> <body>  <div id="header" class="header_blue"> <div class="container_24 position_relative"> <h2 class="hidden">Olete veebilehel :</h2>  <div class="logo_top_PE new"> <h1> <a class="title_logo_top_PE" href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/portal/et"> <img src="/web/20190807093227im_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/img/icon/header_icon_eplogo_new.png"> Euroopa Parlament </a> <span class="slash">/</span> <a class="title_planet" href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et.html"> Sahharovi auhind </a> </h1> </div>  <h2 class="hidden">Veebilehitseja keel</h2> <div class="grid_4" id="planet_header"> <div class="grid_4"> <div id="select_language_container" class="minimize"> <a class="select_language" href="#">et</a> <ul class="select_language_list" id="select_language_list"> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/bg/laureates/1988-1998.html">bg - български </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/es/laureates/1988-1998.html">es - español </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/cs/laureates/1988-1998.html">cs - čeština </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/da/laureates/1988-1998.html">da - dansk </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/de/laureates/1988-1998.html">de - Deutsch </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et/laureates/1988-1998.html" class="selected">et - eesti keel </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/el/laureates/1988-1998.html">el - Ελληνικά </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/en/laureates/1988-1998.html">en - English </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/fr/laureates/1988-1998.html">fr - français </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/ga/laureates/1988-1998.html">ga - Gaeilge </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/hr/laureates/1988-1998.html">hr - hrvatski </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/it/laureates/1988-1998.html">it - italiano </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/lv/laureates/1988-1998.html">lv - latviešu valoda </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/lt/laureates/1988-1998.html">lt - lietuvių kalba </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/hu/laureates/1988-1998.html">hu - magyar </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/mt/laureates/1988-1998.html">mt - Malti </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/nl/laureates/1988-1998.html">nl - Nederlands </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/pl/laureates/1988-1998.html">pl - polski </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/pt/laureates/1988-1998.html">pt - português </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/ro/laureates/1988-1998.html">ro - română </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/sk/laureates/1988-1998.html">sk - slovenčina </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/sl/laureates/1988-1998.html">sl - slovenščina </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/fi/laureates/1988-1998.html">fi - suomi </a></li> <li class=" last"><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/sv/laureates/1988-1998.html">sv - svenska </a></li> </ul> </div> </div> </div> <div class="prefix_1 grid_19"> <h2 class="hidden">Muud kättesaadavad veebisaidid: </h2> <ul class="menu_header"> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/news/et/">Uudised </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/meps/et.html">Parlamendiliikmed </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/about-parliament/et.html">Kõik parlamendist </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/plenary/et.html">Täiskogu </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/committees/et.html">Komisjonid </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/delegations/et.html">Delegatsioonid </a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/at-your-service/et.html">Teie teenistuses </a></li> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://europarltv.europa.eu/et/">Multimedia Centre </a></li> <li class="menumore"> <a href="#"> Lisateave </a> <div class="menumore_pannel"> <div class="menumore_links"> <h4 class="blank">A–Ü</h4> <ul> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/portal/et/a-z">Veebisaitide täielik nimistu</a></li> </ul> </div> </div> </li> <script> var more = $(".menumore"); var morelist = $(".menumore_pannel"); var language = $("#select_language_container"); var languagelist = $("#select_language_list"); document.onclick = function(e){ var target = (e && e.target) || (event && event.srcElement); var displayMore = 'none'; var displayLanguage = 'none'; while (target.parentNode) { if (more.is(target)) { morelist.css('display')=='none'? displayMore = 'block' : displayMore = 'none'; break; } else if (language.is(target)) { languagelist.css('display')=='none'? displayLanguage = 'block' : displayLanguage = 'none'; break; } target = target.parentNode; } morelist.css('display',displayMore); languagelist.css('display',displayLanguage); }; </script> </ul> </div> </div> </div>   <div id="main_menu"> <div class="container_24"> <h3 class="hidden"> menu.mainnavigation </h3> <ul> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et/home.html">Avaleht</a></li> <li class="main_menu_selected"><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et/laureates.html">Laureaadid</a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et/sakharov-prize-network.html">Sahharovi auhinna võrgustik</a></li> </ul> </div> </div>   <div id="content_global"> <script type="text/javascript"> $(document).ready(function() { //collapsible management $('.collapsible').collapsible({ defaultOpen : 'section1', speed : 100, }); //assign open/close all to functions function openAll() { $('.page_collapsible').collapsible('open'); } function closeAll() { $('.page_collapsible').collapsible('close'); } //listen for close/open all $('#closeAll').click(function(event) { event.preventDefault(); closeAll(); }); $('#openAll').click(function(event) { event.preventDefault(); openAll(); }); }); </script> <div id="zone_submenu"> <ul id="submenu"> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et/laureates/since-2010.html">Alates 2010</a></li> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et/laureates/1999-2009.html">2009-1999</a></li> <li><a class="selected" href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et/laureates/1988-1998.html">1998-1988</a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> <div class="clear"></div>  <div id="banner"> <iframe id="sakharovprize-map" src="https://web.archive.org/web/20190807093227if_/http://www.europarl.europa.eu/external/html/sakharovprize-map/default_et.htm" frameborder="0" style="width:925px; height:409px"> </iframe> </div>  <div class="container_24 withzoneborder"> <div id="content_left" class="grid_17"> <div class="expand_collapse smart_cms"> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Ibrahim Rugova – 1998, Kosovo </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/b47fec46-8ad1-46f9-8dda-36a7f4c6ce5e/20030610_Rugova_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit 2013 PE-EP"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit 2013 PE-EP</p> </img> <div class="smart_cms">Ibrahim Rugova (1944-2006) oli kirjanik, haritlane ja poliitik, kes võitles rahumeelselt Kosovo etniliste albaanlaste iseseisvuse eest. Ta oli Kosovo esimene president.<br><br>Kosovos Cërcës sündinud Rugova õppis Prištinas ja Sorbonne'is. Ta õpetas kirjandust, andis välja kümme raamatut ja juhtis ka Kosovo kirjanike liitu, millel oli keskne roll albaanlaste üha kasvavas vastupanus Serbia ülemvõimule Kosovos. 1989. aastal asutas Rugova Kosovo Demokraatliku Liiga - esimese poliitilise partei, mis otseselt vastustas kommunistlikku korda. Samal aastal tühistas Serbia president Slobodan Milošević Kosovo autonoomse piirkonna staatuse ja kehtestas seal Serbia võimu. Vaatamata kasvavale survele juhtis Rugova poliitilist liikumist, mis kuulutas omaalgatuslikult välja Kosovo Vabariigi. Kui ta 1992. aastal presidendiks valiti, tunnustas seda vabariiki üksnes Albaania. Järgnenud Serbia repressioonidele vaatamata rajas ta Serbia süsteemi kõrvale Kosovo albaanlastele mõeldud haridus-, tervishoiu- ja maksusüsteemi.<br><br>Leebete maneeridega poliitikuna, kes kandis alati siidsalli, kehastas ta 1990. aastatel Belgradi režiimi vastase Kosovo albaanlaste opositsiooni mõõdukat ja intellektuaalset poolt. 1998. aastal valiti ta teist korda presidendiks, kuigi Serbia üksuste ja albaanlaste partisaniliikumise ehk Kosovo Vabastusarmee vaheline relvavõitlus ägenes ja tõi kaasa Jugoslaavia sõjaväe ulatusliku rünnaku.<br><br>Euroopa Parlament avaldas talle 1998. aastal Sahharovi auhinna andmisega tunnustust selle eest, et ta järgis tema vastu suunatud vägivallale vaatamata järjekindlalt rahumeelse vastupanu põhimõtet. Auhinda vastu võttes ütles Rugova: „See auhind tähendab minu ja kõigi Kosovo inimeste jaoks meie rahumeelse võitluse ja ohvrite tunnustamist."Rugova jäi kindlaks põhimõttele osutada Serbia režiimile vägivallata vastupanu, kuid ta oli siiski valmis Belgradiga kõnelusi alustama. Sellega läks ta vastuollu oma peamise poliitilise rivaali Adem Demaçiga, kes pooldas rahvuskesksemat joont. <br><br>Balkanimaade Gandhiks kutsutud Rugova püüdis võita maailma üldsuse toetust ja nõudis Kosovole rahvusvahelist kaitset. Kosovo läbirääkimisdelegatsiooni juhina kirjutas Rugova 18. märtsil 1999 alla rahvusvahelise vahendustegevuse tulemusena sõlmitud Rambouillet' rahulepingule. Kuna Belgrad keeldus seda heaks kiitmast, alustas NATO pommirünnakuid. Kui Kosovo läks ÜRO valitsemise alla, naasis 1999. aastal lühiajaliselt Itaalias viibinud Rugova Kosovo poliitikasse ja jagas võimu Kosovo Vabastusarmee liidritega, kes olid nüüd demokraatliku partei eesotsas. <br><br>2002. aastal valiti Rugova uuesti presidendiks ja ta oli ametis kuni oma surmani 2006. aastal. Ta suri kopsuvähki vaid mõni päev enne Kosovo lõplikku staatust puudutavate läbirääkimiste algust. Paljude jaoks on ta Kosovo riigi isa.<br><br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1997-award-ceremony-ibrahim-rugova---kosovo_EP071510-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1998. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Salima Ghezali – 1997, Alžeeria </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/b6da0c65-8de8-4b6e-873d-e2b632480ca8/Salima-Ghezali_Sakarov_068NEF_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit 2013 - EP"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit 2013 - EP</p> </img> <div class="smart_cms">Salima Ghezali on Alžeeria ajakirjanik, kirjanik ning naiste õiguste ja demokraatia eest võitleja. Tema julge patsifistlik hoiak Alžeeria kodusõja ajal sattus nii valitsuse kui ka islamistide kriitika alla ning Alžeeria ametivõimud sulgesid nädalalehe La Nation, mille peatoimetaja ta oli.<br><br>Ghezali, kes praegu on naiste emantsipeerumist taotleva ühenduse president, alustas 1980. aastatel tegevust Alžeeria naisliikumises ning oli liikumise Euroopa ja Magribi Naised asutaja ja tema enda asutatud naisteajakirja NYSSA peatoimetaja. Alustanud õpetajana, sai temast seejärel ajakirjanik ning 1994. aastal prantsuskeelse La Nationi peatoimetaja. See oli Alžeeria enim loetud nädalaleht ning kuni sulgemiseni 1996. aastal ka ainus ajaleht, milles kritiseeriti nii valitsust kui ka islamirühmitusi ja nõuti Alžeeria kodusõja kõigilt osalistelt poliitilist dialoogi ning inimõiguste ja sõnavabaduse järgimist. 11 aastat kestnud kodusõda algas 1991. aastal, kui esimesed mitmeparteilised valimised pärast Alžeeria iseseisvumist islamistide võitu peljates ära jäeti. Sõjas kaotasid elu kümned tuhanded inimesed.<br><br>Kui Euroopa Parlament teda 1997. aastal sõnavabaduse julge kaitsmise ja naiste õiguste edendamise eest tunnustas, kuulus Ghezali inimõiguslaste ühendusse, mis näis toona väike ja nõrk. Ta juhtis aga kohe tähelepanu Alžeerias pärast aastaid kestnud sõda valitsevale raskele olukorrale, kus miljonid mehed, naised ja lapsed elasid hirmus, kuna „kahekordse hirmuvalitsuse tõttu puudus neil kõige esimene vabadus - vabadus elada".<br><br>2011. aastal, kui araabia kevade ülestõusud Alžeeria naaberriike raputasid, jätkas Ghezali La Nationi avaldamist veebis. Ta kirjutas sellega seoses: „Me ei saa jääda oma vabaduse ja väärikuse eest võitlevate araabia noorte liikumise suhtes ükskõikseks. Me ei saa jääda ükskõikseks oma riigis toimuva suhtes. Alžeeria inimesed peavad saama olla õnnelikud, sest nad väärivad seda. Me vajame tugevaid institutsioone, paremaid inimressursse, tõelist demokraatiat ja õigusriiki."<br><br>Alates 2000. aastast on Ghezali olnud poliitikas tegev partei Sotsialistlike Jõudude Rinne (Front des Forces Socialistes, FFS) liikmena ja FFSi kauaaegse juhi Hocine Aït Ahmedi nõunikuna. 2012. aastal valiti ta Alžiiri esindajana Alžeeria parlamendi alamkotta, kuhu ta kuulub ka praegu. <br><br>Koos Sahharovi auhinna laureaatide Nurit Peledi ja Taslima Nasriniga on Ghezali avaldanud ka arvamuse, milles kutsutakse ELi liidreid ja esindajaid üles aktiivselt ja avalikult mõjutama Palestiina omavalitsust ühinema Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga.<br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1997-award-ceremony-salima-ghezali---algeria_EP071505-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1997. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Wei Jingsheng – 1996, Hiina </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/c07f64d5-0210-43f4-830c-4413b7652713/Wei-Jingsheng_Sakarov_044NEF_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit 2013 - EP"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit 2013 - EP</p> </img> <div class="smart_cms">Hiina demokraatliku liikumise loojana tuntud Wei Jingsheng elab paguluses, kuid jätkab Hiina kommunistliku režiimi vastase opositsiooni aktiivset juhtimist.<br><br>Wei on kirjutanud raamatu „Julgus olla sõltumatu. Kirjad vanglast ja teised kirjutised". Raamat koosneb vanglas algselt tualettpaberile kirjutatud artiklitest ja on nüüdseks avaldatud enam kui kümnes keeles.<br><br>Wei mõisteti kahel korral kokku 29 aastaks vangi. Ta kandis enam kui 18 aastat karistust demokraatiat toetava tegevuse ja kirjutiste eest, mille hulgas oli ka 1978. aasta teedrajav essee „Viies moderniseerimine: demokraatia". Kõigepealt avaldati tema manifest allkirjastatud müürilehena Pekingi nn demokraatiamüüril, millel töölised, kunstnikud ja intellektuaalid oma sõnavabadust väljendasid. Essee tekitas aga sensatsiooni, sest selles rünnati avalikult kommunistide nn rahvademokraatlikku diktatuuri ning ta julges avaldada ka oma nime ja kontaktandmed.<br><br>Tema asutatud ja toimetatud põrandaaluses ajakirjas Uurimused avaldas ta 1979. aastal artikli „Demokraatia või uus diktatuur?", milles nimetas tollast kommunistliku partei juhti Deng Xiaopingi uueks diktaatoriks. Mõni päev hiljem Wei vahistati ja mõisteti kontrrevolutsioonilise tegevuse eest 15 aastaks vangi. Ta istus surmamõistetute kongis, seejärel üksikkongis ning oli hiljem range režiimiga töölaagris. <br><br>Ta vabastati 1993. aastal tänu sellele, et Hiina taotles 2000. aasta olümpiamängude korraldamise õigust. Kuus kuud hiljem vahistati Wei teistkordselt, mõisteti uuesti kontrrevolutsioonilises tegevuses süüdi ja teda karistati veel 14-aastase vangistusega. Sahharovi auhinna saamise ajal 1996. aastal oli ta endiselt vangis. <br><br>1997. aastal vabastati Wei aga tugeva rahvusvahelise surve tulemusena ja saadeti kohe Hiinast välja USAsse. Surveavaldajate hulgas oli ka tollane USA president Bill Clinton. Wei sõnul teda siiski ei vabastatud, vaid talle mõisteti karistuseks pagendus.<br><br> Praegu juhib ta Washingtonist Wei Jingshengi Fondi, Välis-Hiina Demokraatlikku Koalitsiooni ja Aasia Demokraatia Allianssi ning võitleb jätkuvalt aktiivselt ja jõuliselt demokraatia ja inimõiguste eest Hiinas.<br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1996-award-ceremony-wei-jingsheng-in-absentia---china-_EP071354-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1996. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Leyla Zana – 1995, Türgi </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/fc29cbfb-545b-4cdd-9979-b831e0f9a7c3/2010-02-04-Leyla-Zana-3_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit 2010 PE-EP"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit 2010 PE-EP</p> </img> <div class="smart_cms"><p>Leyla Zana valiti 1991. aastal esimese kurdi rahvusest naisena Türgi parlamenti. Hiljem oli ta aktiivse kurdimeelse poliitilise tegevuse eest rohkem kui kümme aastat vangis. 2015. aasta juunis tegi ta taas ajalugu, pääsedes Türgi parlamenti esimese kurdide huve kaitsva partei ridades. Partei valimisprogrammis nõuti rahu ning vähemuste kaasamist.</p><p>1961. aastal sündinud Zana käis algkoolis ainult poolteist aastat, kuna traditsiooniliste vaadetega isa rohkem ei lubanud. 14-aastaselt abiellus ta endast 20 aastat vanema Mehdi Zanaga, kellest sai hiljem Diyarbakiri linnapea ning 1980. aastatel sõjaväelise korra ajal poliitvang. Ka Leyla Zana vangistati kaheks kuuks, kuna ta juhtis meeleavaldust, milles osalesid vangide pereliikmed, kellel keelati oma sugulasi vanglas külastada. Abikaasa vanglas külastamiseks õppis ta türgi keelt, sest kurdi keele rääkimise eest karistasid julgeolekujõud vägivallaga. 23-astaselt läks ta uuesti kooli ning lõpetas kolme aastaga alg- ja keskkooli, tõustes seejärel tahtmatult tähelepanu keskpunkti.</p><p>Ülekaaluka valimistulemusega Türgi parlamendi liikmeks saades ütles ta 1991. aastal, kui kurdikeelne avalik esinemine oli veel kuritegu, ametivande andmise tseremoonial kurdi keeles: „Annan selle vande türgi ja kurdi rahvaste vendluse nimel." Selle eest võeti Leyla Zanalt parlamendiliikme puutumatus ning ta mõisteti 1994. aastal riigireetmise ja relvavõitlust pidavasse Kurdistani Töölisparteisse (PKK) kuulumise eest 15 aastaks vangi. Süüdimõistmisel kinnitas Zana: „Ma ei nõustu ühegi süüdistusega. Kui need vastaksid tõele, siis võtaksin nende eest vastutuse, kas või oma elu hinnaga. Olen kaitsenud demokraatiat, inimõigusi ja rahvastevahelist vendlust ning teen seda niikaua, kuni elan." Euroopa Parlament valis ta 1995. aastal Sahharovi auhinna laureaadiks, sest ta kehastab rahumeelset võitlust kurdide inimõiguste ja väärikuse eest.</p><p>2004. aastal sai Zana lõpuks isiklikult Euroopa Parlamendi ees sõna võtta. Ta pääses vanglast menetlusvea tõttu pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu vastavat otsust ja rahvusvahelise surve avaldamist.</p><p>Pärast seda on Zana vastu algatatud mitu kohtuasja, kuid ta ei ole rohkem vangistuses viibinud. 2014. aastal leidis kõrgem apellatsioonikohus, et tõendid Zana väidetava kuulumise kohta PKKsse ei ole usaldusväärsed.</p><p>2009. aastal keelati tal viieks aastaks mis tahes parteiga liitumine, kuid ta osutus 2011. aastal üksikkandidaadina uuesti valituks. Kui keeld 2014. aastal lõppes, ühines ta Demokraatliku Rahvaparteiga. Sellest sai 2015. aasta juuni valimistel esimene kurdide huve esindav erakond, mis ületas parlamenti pääsemiseks vajaliku 10% künnise. Ta pääses seega küll Türgi parlamenti, kuid 2016. aastal ei lubatud tal sellegipoolest parlamendi istungitel osaleda, sest ta andis ametivande taas kurdi keeles ning esines seda tehes ka rahu propageeriva avaldusega. 2018. aastal võeti temalt parlamendi häälteenamusega parlamendiliikme koht, sest ta ei olnud saanud parlamendi igapäevatöös osaleda.</p><p>Zana osales aktiivselt rahuläbirääkimistel, mille tulemusena esitas PKK juht Abdullah Öcalan 2013. aastal, pärast kolm aastakümmet kestnud konflikti, oma parteile ajaloolise üleskutse lõpetada relvastatud vastupanu ja minna üle demokraatlikule poliitilisele võitlusele.<br></p></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1995-award-ceremony-leyla-zana-turkey_EP071352-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1995. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Taslima Nasreen – 1994, Bangladesh </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/4e10a3c6-eecc-40df-93ba-87b00f74012d/Taslima-Nasreen_Sakarov_171NEF_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit 2013 - EP"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit 2013 - EP</p> </img> <div class="smart_cms">Populaarne Bangladeshi kirjanik Taslima Nasrin on elanud alates 1994. aastast eksiilis, kuna usuäärmuslased ajasid ta tema kirjutiste ja ilmalike vaadete tõttu kodumaalt pagendusse.<br><br>1962. aastal Bangladeshis sündinud Taslima Nasrin alustas kirjutamist 13-aastaselt. Teda tuntakse naiste rõhumist käsitlevate teravate kirjutiste autori ja religiooni kartmatu kritiseerijana ning teda ei ole vaikima sundinud isegi sundpagulus ja mitmed fatwā'd, milles nõutakse tema surma. Ta on auhinnatud kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud 30 keelde.<br><br>Nasrin õppis arstiteadust ja töötas Bangladeshis günekoloogina. Pärast raamatu „Häbi" („Lajja") avaldamist 1993. aastal langes ta islamiäärmuslaste kriitika alla ja sajad tuhanded inimesed avaldasid tema raamatute vastu meelt. Ta varjas end kaks kuud ning põgenes lõpuks 1994. aasta lõpus Rootsi. Eksiilis elava ilmaliku humanisti ja inimõiguste aktivistina loobus ta arstiametist ning keskendus kirjutamisele. <br><br>Mitu Taslima Nasrini raamatut on tema mõtete ja ideede pärast Bangladeshis keelatud ning ta ise peab samuti Bengalist eemale hoidma. Kolkata vaimulike välja antud fatwā tõttu oli ta 2011. aastal sunnitud lahkuma ka India idaosas asuvast Lääne-Bengalist, mida ta peab oma teiseks koduks. <br><br>Kui Nasrin sai 1994. aastal Sahharovi auhinna, oli ta Prantsusmaal ja Rootsis paguluses elades juba Euroopas varjupaika taotlenud. Auhinna vastuvõtmisel ütles ta oma tänukõnes, et tuleb maailmast, kus sotsiaalsed pinged ja inimeste raskused on talumatud ning et kirjanikuna ei saa ta sulgeda silmi igapäevaste kannatuste ja nälja ees. <br><br>Igasuguse usuäärmusluse vastasena on Nasrin tungivalt taotlenud Bangladeshi ilmalike liikumiste toetamist, et astuda vastu islamifundamentalismi tõusule. Koos Sahharovi auhinna laureaatide Nurit Peledi ja Salima Ghezaliga on Nasrin avaldanud ka arvamuse, milles kutsutakse ELi liidreid ja esindajaid üles aktiivselt ja avalikult mõjutama Palestiina omavalitsust ühinema Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga.<br><br>Pärast Pariisis toimunud Charlie Hebdo rünnakut kirjutas Nasrin 2015. aastal avalikult vajadusest islamit reformida ja kaasajastada. Ta märkis, et ainuüksi sõnavabaduse põhimõtetest ei piisa. On vaja teada, milline jutt paneb terroristid tegutsema ja relvi haarama. Ta on ühtlasi veendunud, et lastele irratsionaalse usulise ja ideoloogilise ajupesu tegemine nii kodus kui ka medresedes või mošeedes tuleb lõpetada.<br><br>2018. aastal avaldati inglise keeles tema raamat „Split: A Life". Algselt kirjutas ta selle bengali keeles, kuid selle avaldamine Bangladeshis keelati, sest see riivavat moslemikogukonna tundeid. Taslima Nasrin on häälekas ja aktiivne ka hariduse ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas.<br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1994-award-ceremony-taslima-nasreen---bangladesh_EP071332-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1994. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Oslobodjenje – 1993, Bosnia ja Hertsegoviina </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/92a5c4f0-b69e-474d-b236-b168591c84f2/oslobodjenje-faksimil-prve-strane-6.-aprila-92_web.jpg" alt="" title="© Oslobodjenje"> <p class="caption_half">© Oslobodjenje</p> </img> <div class="smart_cms">Oslobođenje (Vabastamine) on Bosnia päevaleht. Jugoslaavia sõja ajal aastatel 1992-1996 oli see Sarajevos piiramisrõngasse jäänud elanike jaoks elutähtis väljaanne. Kogu piiramise kestel jäi leht ilmumata vaid ühel päeval. <br><br>Oslobođenje toimetuses töötas nii bosniakke, Bosnia serblasi kui ka Bosnia horvaate. Mitte keegi neist ei lahkunud sõja puhkedes lehe toimetusest, ehkki oleksid võinud seda teha. Nad jäid kohale ning töötasid oma linna ja riigi ühtsuse ja paljurahvuselisuse säilitamise nimel. Nii tõestasid nad, et serblaste, horvaatide ja moslemite rahumeelne kooseksisteerimine on võimalik.<br><br>Sõja lõpuks oli päevast päeva eluga riskinud 75 vaprast ajakirjanikust viis hukkunud ja 25 haavata saanud. Kõik elasid läbi isiklikke tragöödiaid ja kaotasid lähedasi. Oslobođenje toimetuse ruumid, mis asusid Sarajevo ühes ohtlikumas lahingupiirkonnas, purustati täielikult. Toimetuse töötajad kolisid pommivarjendisse, tegid vanadest Lada mootoritest elektrigeneraatorid ja tulid päevast päeva üle nn snaiprite puiestee tööle, kusjuures püssimehed olid neile nii lähedal, et oli kuulda nende juttu ja laulu. <br><br>„Me trotsisime surma ning võitlesime kõigiti Bosnia ja Hertsegoviina jagamise või koguni kaardilt minema pühkimise vastu", ütles üks lehe tolleaegseid toimetajaid Zlatko Dizdarević. Oslobođenje muutus vastupanu sümboliks. Kui autojuhid pidasid lehe levitamist liiga ohtlikuks, tegid ajakirjanikud seda ise. Kui Oslobođenje levivõrgustik - 700 lehekioskit üle Bosnia - maha põletati, lõigati uudisteveerud tükkideks, saadeti faksiga laiali ja kleebiti uuesti kokku, et teiste purustatud linnade, näiteks Mostari elanikud saaksid neid lugeda.<br><br>1993. aastal nimetas ajakiri World Press Review Oslobođenje toimetuse töötajad nende vapruse ja visaduse ning ajakirjanduse põhimõtetele pühendumise eest Rahvusvahelisteks Aasta Toimetajateks (International Editors of the Year). Lisaks sellele võitsid nad ka muid ajakirjandusauhindu.<br><br>2006. aastal ostsid Sarajevo kaks suurimat ettevõtet ajalehe ära. Oslobođenje praegusel veebisaidil öeldakse, et kuigi toimetus on põhjalikult muutunud, seistakse endiselt kindlalt õigluse ja vabaduse eest.<br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1993-award-ceremony-oslobodjenje-bosnia-and-herzegovina-_EP071327-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1993. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Las Madres de Plaza de Mayo – 1992, Argentina </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/fde74e3f-2838-4871-8f68-128abdc0c53a/MADRES_PLAZA_MAYO_1_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit 1992 - EP"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit 1992 - EP</p> </img> <div class="smart_cms">Liikumine Las Madres De Plaza De Mayo (Mai Väljaku Emad) kasvas välja sellest, et mõned naised otsisid taga oma lapsi, kes jäid kadunuks Argentina nn räpase sõja ajal (1976-1983), kui sõjaväeline režiim tuhandeid poliitilisi vastaseid röövis, piinas ja tappis ning vangistatud naistelt lapsi ära võttis. Ohvritest ei jäänud mingit jälge.Need emad, kes valdavalt olid poliitikakauged koduperenaised, julgesid juba diktatuuri kõrgajal sõjaväe vastu meelt avaldada. Pärast režiimi kokkuvarisemist nõudsid nad repressioonides osalenud ametnike kohtu alla andmist. Nendest sadu ongi süüdi mõistetud. <br><br>Liikumine sai alguse 30. aprillil 1977, kui 14 naist korraldas Mai väljakul (Plaza de Mayo) presidendipalee Casa Rosada ees esimese meeleavalduse. Kui neile anti käsk laiali minna, hakkasid vaprad naised üksteise käevangus väljakul aeglaselt ringi kõndima. Igal nädalal ühines meeleavaldustega järjest rohkem emasid, samas kui aina enam vasakpoolseid aktiviste ja nendega koostöö tegemises süüdistatud inimesi jäi kadunuks. Sümboolse tähendusega valgeid kaelarätte ning oma kadunud laste fotosid ja nimesid kandvad emad, kes nõudsid oma lapsi tagasi, hakkasid pälvima rahvusvahelist tähelepanu. Liikumise peatamiseks tappis režiim kolm selle asutajat. 1977. aasta detsembris rööviti Azucena Villaflor de Vincenti, Mary Ponce de Bianco ja Esther Ballestrino de Careaga. Neid piinati ja seejärel visati nad lennukist alla. Mitmeid teisi liikumise liikmeid peksti ja peeti kinni, kuid nad jätkasid rahumeelset vastupanu. <br><br>Massilised inimõiguste rikkumised, kiiresti langev majandus ja Falklandi sõja kaotamine tõi 1983. aastal sõjaväelisele režiimile lõpu ning Mai Väljaku Emad keskendusid seejärel õigluse nõudmisele. 1986. aastal jagunes liikumine kaheks. Selle põhiharu, mida juhtis Hebe de Bonafini, keeldus tunnistamast Argentina teisitimõtlejate surma enne, kui nende tapjad on vastutusele võetud. Sellest eraldus aga rühmitus Línea Fundadora (Asutajarinne), mis keskendus peamiselt ohvrite säilmete otsimisele. <br><br>1992. aastal tunnustas Euroopa Parlament liikumist Sahharovi auhinnaga. Sellel ajal võitlesid naised diktatuuri ajal toime pandud rikkumisi käsitlevate kohtuprotsesside lõpetamise vastu. Hebe de Bonafini, kes valiti 1979. aastal veel jagunemata liikumise juhiks ja kes on siiani selle põhiharu eesotsas, võttis Sahharovi auhinna vastu kadunud laste nimel, „kes võitlesid esimesena vabaduse eest". Auhinnaraha kasutati selleks, et rahastada mitmesuguseid ühiskondlikke algatusi, mille hulgas on ka rahvaülikool (Universidad Popular de las Madres de Plaza de Mayo).<br><br>Naised jätkavad neljapäevaseid meeleavaldusi Mai väljakul koos hulga toetajatega, kuid kadunud laste saatus on endiselt teadmata.<br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1992-award-ceremony-las-madres-de-plaza-de-mayo---argentina-_EP071319-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1992. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Adem Demaçi – 1991, Kosovo </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/af8fe3c6-f5c7-40db-a894-ee4efb659a54/Demaci_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit</p> </img> <div class="smart_cms">ADEM DEMAÇI on Kosovo iseseisvusvõitluse tuntuim figuur. Ta oli palju aastaid Kosovo poliitika üks juhte. Enne seda oli ta pikka aega poliitvang, veetes vanglas kokku 28 aastat selle eest, et ta võttis sõna etniliste albaanlaste ebaõiglase kohtlemise vastu ja kritiseeris Jugoslaavia diktaatori Josip Broz Tito ajal kommunistlikku korda.<br><br>Demaçi sündis 1936. aastal Kosovos Prištinas. Oma esimesed lühijutud avaldas ta juba keskkoolis. Ta õppis kirjandust, õigusteadust ja pedagoogikat ning avaldas aastatel 1953-1958 ligikaudu 20 lühijuttu ja romaani „Verejanulised", mis tõi talle kirjanikukuulsuse. 1958. aastal vahistati ta oma teoste tõttu esimest korda. Sellest ajast saadik kuni 1990. aastani viibiski Demaçi enamasti vangis, kuna ta astus välja Kosovo albaanlaste põhiõiguste eest. Inimõiguslased tunnustasid teda kui meelsusvangi ja teda hakati kutsuma Balkanimaade Mandelaks. Pärast vabastamist asus Demaçi juhtima inimõiguste ja vabaduste kaitse nõukogu.<br><br>Euroopa Parlament andis Demaçile Sahharovi auhinna 1991. aastal kindlameelse vastupanu eest autoritaarsele ja sallimatule režiimile. Demaçi, kes võttis auhinna vastu austusavaldusena Kosovo inimestele, märkis: „Sõnavabadus on esimene hädavajalik samm demokraatia suunas. Ilma sõnavabaduseta ei ole dialoogi, ilma dialoogita ei ole võimalik leida tõde ja ilma tõeta on progress võimatu."<br><br>1996. aastal alustas Demaçi poliitilist karjääri, astus Kosovo Parlamentaarsesse Parteisse ja sai selle esimeheks. Ta kutsus üles Serbia režiimi vastu avalikult protestima, öeldes, et vägivallast hoidumine ei tähenda passiivsust. Nii alustas ta nähtavat, kuid vägivallata protestikampaaniat Serbia ülemvõimu vastu ja kutsus kosovolasi üles täpselt ühel ajal minutiks tänaval seisatama. Kosovo suuruselt teise partei esimehena keeldus Demaçi 1998. aastal toimuma pidanud valimistel oma peamise rivaali Ibrahim Rugova vastu kandideerimast, kuna ta ei pidanud sobilikuks mängida poliitilisi mänge ajal, kui Serbia Kosovot ründab ja relvakonflikt üha ägeneb.Demaçi ühines 1998. aastal Kosovo Vabastusarmeega selle poliitilise esindajana, olles jõudnud veendumusele, et vägivallast hoidumise poliitika ei too vabadust Kosovo rahvale, kellel tema arvates oli õigus Serbia karmidele repressioonidele vastupanu osutada. <br><br>Demaçi lahkus Kosovo Vabastusarmeest 1999. aastal protestiks otsuse vastu osaleda Serbiaga konflikti lõpetamiseks Rambouilletʼ rahukõnelustel. Demaçi kritiseeris kavandatud lepingut, kuna sellega ei tagatud Kosovo iseseisvust.Ta jäi Kosovosse, kui konflikt 1999. aastal kõneluste läbikukkumise tõttu uuesti vallandus, ning kritiseeris teisi juhte, sealhulgas Rugovat, ajaloolisel hetkel riigist lahkumise eest. Demaçi kirjeldas sõjaaegset Kosovot kui Euroopa suurimat vanglat. Serbia ametivõimud võtsid ta kaks korda vahi alla.Pärast sõda pühendus Demaçi peamiselt rahvuste lepitamisele ja põgenike tagasipöördumise korraldamisele. Ta asus juhtima vastastikuse mõistmise, sallivuse ja kooseksisteerimise komiteed, kuhu kuuluvad kõigi Kosovo rahvusrühmade esindajad, „sest Kosovo kuulub kõigile" ja „me soovime vaba, demokraatlikku ja paljurahvuselist ühiskonda".<br><br>Adem Demaçi suri 2018. aasta juulis 82 aasta vanusena Prištinas. Kosovos kuulutati tema mälestuseks välja kolmepäevane lein.<br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1991-award-ceremony-adem-demai-kosovo-_EP071187-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1991. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Aung San Suu Kyi – 1990, Myanmar/Birma </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/93ca05ec-d11a-4283-9031-a934157556e7/20131022__Portrait_Aung_SAN_SUU_KYI_studio_003_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit 2013 EP"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit 2013 EP</p> </img> <div class="smart_cms">Aung San Suu Kyi tegevust Myanmari demokraatia eestvõitlejana tunnustati Sahharovi auhinnaga 1990. aastal. 23 aastat hiljem, 22. oktoobril 2013, sai Aung San Suu Kyi viimaks Sahharovi mõttevabaduse auhinna isiklikult vastu võtta.Euroopa Parlamendis toimunud tseremoonial peetud kõnes kaitses pikaajaline poliitvang jõuliselt demokraatlikke väärtusi ja rõhutas, et Myanmari üleminek demokraatiale ei ole veel kaugeltki lõpule viidud. Tema sõnul annab kehtiv põhiseadus sõjaväelastele privilegeeritud seisundi ning seda tuleb muuta, et tagada Myanmari kodanikele õigus elada vastavalt oma südametunnistusele ja kujundada ise oma saatust. Ta kutsus rahvusvahelist üldsust üles toetama demokraatia ja inimõiguste arengut Myanmaris ning tunnustas Euroopa Parlamenti oma võitluse pikaajalise toetamise eest.<br><br>Aung San Suu Kyi on iseseisva Myanmari rahvuskangelase Aung Sani ja silmapaistva diplomaadi Khin Kyi tütar. Tema isa mõrvati, kui ta oli kaheaastane. Kui ta pöördus 1988. aastal välismaalt Myanmari tagasi, et oma sureva ema eest hoolitseda, oli ta tunnistajaks U Ne Wini sõjaväelise režiimi vastaste meeleavalduste jõhkrale mahasurumisele. Massimõrvade ajel alustas Leediks (The Lady) kutsutud Suu Kyi rahumeelset võitlust demokraatia ja inimõiguste eest.<br><br>1990. aastal võitis tema juhitud Rahvuslik Demokraatialiiga võimsalt üleriigilised valimised, kuid sõjaväehunta keeldus võimu üle andmast ning hakkas liiga toetajaid vahistama ja veriseid repressioone korraldama. Alates 1990. aastast veetis Suu Kyi peaaegu kaks aastakümmet vanglas või koduarestis. Kogu selle aja ei andnud võimud tema abikaasale, kes oli Ühendkuningriigi kodanik, luba teda Myanmaris külastada. Seda ka vaatamata tõsiasjale, et abikaasal diagnoositi 1997. aastal vähk. Selle asemel soovitas valitsus naisel endal riigist lahkuda. Kuna Aung San Suu Kyi kahtlustas, et sellisel juhul ei lubataks tal enam koju tagasi pöörduda, keeldus ta soovitust järgimast. Ta ei näinudki oma abikaasat enam kunagi, too suri 1999. aastal. <br><br>2010. aastal toimusid Myanmaris 20 aastase vaheaja järel taas valimised. Ka sel ajal oli Aung San Suu Kyi endiselt koduarestis, ent vabastati kuus päeva hiljem. 2012. aasta aprillis kandideeris ta parlamenti ning tema erakond võitis 45 vabast kohast 43. Opositsiooni juhina propageeris Aung San Suu Kyi seejärel põhiseaduse muutmist, mis võimaldaks tal kandideerida ka presidendivalimistel. Seda keelas säte, millega välistatakse kandidaadid, kellel on lähedased sidemed välismaalasega. Suu Kyi pojad on aga Ühendkuningriigi kodanikud. 2015. aastal võitis Rahvuslik Demokraatialiiga Myanmari presidendivalimised. Kuna põhiseadus ei võimaldanud Aung San Suu Kyil presidendiks saada, sai 2016. aasta märtsis riigipeaks tema pikaajaline liitlane Htin Kyaw. Suu Kyi aga teatas, et tema on „presidendist tähtsamalgi kohal" ning asus välisministri ametisse.<br><br>Alates 2016. aastast on rahvusvaheline üldsus Suu Kyid tõsiselt kritiseerinud, kuna sõjavägi kiusab Arakani osariigis taga rohingja vähemusrahvust, ent Aung San Suu Kyi ei ole sellesse sekkunud ega ka selle vastu sõna võtnud. <br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1990-award-ceremony-aung-san-suu-kyi-burmamyanmar-in-absentia_EP071066-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1990. a auhinnatseremoonia </a></li> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/ep-live/et/plenary/video?debate=1382436615693" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">2013. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Alexander Dubček – 1989, Slovakkia </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/dd6cf061-5d3c-47a5-bf54-1698b596ee22/Dubcek_19900100_09_024_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit PE-EP"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit PE-EP</p> </img> <div class="smart_cms">Alexander Dubček (1921-1992) oli Praha kevade nime all tuntud Tšehhoslovakkia 1968. aasta reformiliikumise juht.<br><br>Ta kasvas perekonnas, kes elas Nõukogude Liidus ja osales innukalt sotsialismi ehitamisel. 1939. aastal astus ta salaja kommunistliku partei liikmeks ja ühines saksameelse Slovaki riigi vastase põrandaaluse vastupanuliikumisega. Aastal 1968 sai veendunud kommunistist Dubčekist Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei esimene sekretär, kes püüdis kommunistlikku režiimi liberaliseerida. Ta algatas mitu reformi, suurendades ajakirjandusvabadust ja rehabiliteerides Stalini ajastu poliitiliste puhastuste ohvreid. Samuti pani ta aluse majandusreformidele ja Tšehhoslovakkia poliitilise elu laiaulatuslikule demokratiseerimisele. <br><br>Dubčeki reformid tekitasid aga Moskvas vastasseisu ning tema püüdlustele anda sotsialismile „inimnägu" tehti lõpp 21. augustil 1968, kui Varssavi pakti riikide tankid Praha oma kontrolli alla võtsid. KGB röövis Dubčeki, ta viidi Kremlisse ja teda hoiti mõnda aega vahi all. 1970. aastal süüdistati Dubčekit riigireetmises, ta vabastati kõigist ametitest ja heideti Tšehhoslovakkia Kommunistlikust Parteist välja. 15 aastat oli ta lihttööline ja pöördus alles 1988. aastal kodanikuõiguste eest võitlejana poliitilisse ellu tagasi.<br><br>Dubčekile Sahharovi auhinna andmise ajal 22. novembril 1989 oli ta ikka veel õigusteta lihtisik. Vaid mõni päev hiljem, 28. novembril kukutas nn sametrevolutsioon Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei võimult. Neli päeva enne oma surma, 10. detsembril 1989 kirjutas Andrei Sahharov Euroopa Parlamendile: „Ma olen veendunud, et vabaduse hingus, mida tšehhid ja slovakid tänu Dubčekile maitsta said, oli praegu Ida-Euroopas ja Tšehhoslovakkias toimuvate rahumeelsete revolutsioonide eelmäng."<br><br>Tšehhoslovakkia 1989. aasta revolutsiooni järel valiti Dubček aastatel 1989-1992 Tšehhoslovakkia Föderaalse Assamblee esimeheks. 1990. aasta jaanuaris Sahharovi auhinna vastuvõtmisel Euroopa Parlamendis peetud kõnes ütles Dubček, et ka ajaloo kõige raskematel hetkedel ei lakanud tema riigi rahvad pidamast end osaks inimkonna suurest vabadusvõitlusest ning vabaduse, suveräänsuse ja sotsiaalse õigluse ideaalid säilisid ka Praha kevade ja sametrevolutsiooni vahelisel ajal.<br><br>Alexander Dubček hukkus 1992. aastal autoõnnetuses.<br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1989-award-ceremony-alexander-dubek---1989-slovakia-_EP071058-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1989. a auhinnatseremoonia - Osa I </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Anatoli Martšenko (postuumselt) – 1988, Venemaa </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/0aae5c56-a742-4bad-ba0f-d5b745e219b1/EN_01098841_0019_marchenko_web.jpg" alt="" title="© Sahharovi instituut Moskvas"> <p class="caption_half">© Sahharovi instituut Moskvas</p> </img> <div class="smart_cms">Anatoli Martšenko on oma kangelasliku elu ja tööga andnud tohutu panuse demokraatia, inimsuse ja õigluse üritusse," kirjutas Andrei Sahharov Euroopa Parlamendile ning soovitas teda auhinna kandidaadiks. <br><br>Anatoli Martšenko (1938-1986) oli üks endise Nõukogude Liidu tuntumaid teisitimõtlejaid. Ta suri Tšistopoli vanglas pärast kolmekuulist näljastreiki, millega ta nõudis kõigi Nõukogude meelsusvangide vabastamist. Anatoli Martšenko oli surres vaid 48 aastane, kuid ta oli üle 20 aasta veetnud vangis ja sisepaguluses. Tema surmale järgnenud rahvusvaheline pahameeletorm ajendas tollast kommunistliku partei peasekretäri Mihhail Gorbatšovi andma 1987. aastal lõpuks loa arvukate poliitvangide vabastamiseks.<br><br>Martšenko sai üldtuntuks 1966. aastal kirjutatud autobiograafilise teosega „Minu tunnistus", milles ta kirjeldab oma karistusaega Nõukogude vanglas ja töölaagrites. See raamat, mida teisitimõtlejad põranda all käsitsi ümber kirjutasid ja mis avaldati hiljem läänes, oli esimene teos, milles kirjeldati Stalini-järgse ajastu vanglaid ja vangilaagreid ning mis teadvustas maailmale, et Stalini surm ei tähendanud Gulagi lõppu.Raamatu ilmumise järel pandi Martšenko nõukogudevastase propaganda eest uuesti vangi. Veel enne vangistamist 1968. aastal sai temast varjamatu teisitimõtleja, kes taunis avalikult poliitvangide vangistustingimusi. 1968. aasta juulis ajakirjandusele saadetud avalikus kirjas hoiatas ta, et Nõukogude Liit ei luba Praha kevadel jätkuda. Ennustus läks täide sama aasta augustis, kui Varssavi pakti riikide tankid Tšehhoslovakkiasse tungisid. <br><br>Martšenko mõisteti taas vangi ja hiljem pagendusse. Repressioonide ägenemine ainult suurendas Martšenko tegutsemistahet. Temast sai koos Andrei Sahharovi ja grupi praeguse juhi Ljudmilla Aleksejevaga üks mõjuka Moskva Helsingi Grupi asutajaid. Grupp loodi 1976. aastal, et jälgida 1975. aasta Helsingi lõppakti inimõiguste sätete täitmist Nõukogude Liidus. Helsingi lõppakt oli kommunistliku bloki ja lääne vaheliste suhete parandamiseks kokku tulnud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi esimene akt.<br><br>Martšenko vahistati ja mõisteti viimast korda vangi 1980. aastal raamatu „Elada nagu kõik teised" avaldamise eest. Seda 15-aastast karistusaega ta üle ei elanud. Tema surma vanglas ei ole kunagi avalikult uuritud.1988. aastal otsustas Euroopa Parlament anda esimese Sahharovi auhinna postuumselt Martšenkole. Selle võttis tema nimel vastu tema lesk Larissa Bogoraz, kes on samuti aktivist ja Sahharovi auhinna kandidaat.<br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1988-award-ceremony-anatoli-marchenko-posthumously-and-nelson-rolihlahla-mandela-in-absentia_EP071041-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1988. a auhinnatseremoonia </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> <div> <h3 class="collapsible collapse-close" id="section2"> <span></span> Nelson Rolihlahla Mandela – 1988, Lõuna-Aafrika </h3> <div style="display: none;" class="container"> <div class="boxcontent noborder"> <img class="half" src="https://web.archive.org/web/20190807093227im_/http://www.epgencms.europarl.europa.eu/cmsdata/upload/7b5e0d38-082c-4117-965a-4f51f67460e0/19900600_Mandela-8_web.jpg" alt="" title="© Euroopa Liit 2013 - EP"> <p class="caption_half">© Euroopa Liit 2013 - EP</p> </img> <div class="smart_cms">„Elus ei ole tähtis pelgalt asjaolu, et oleme elanud. Tähtis on see, mida oleme muutnud teiste elus," on Nelson Mandela öelnud.<br><br>Nelson Mandela suri 5. detsembril 2013. aastal 95 aasta vanuselt oma kodus Johannesburgis. Üle kogu maailma leinati tema lahkumist ja samas meenutati tema elu, mis oli pühendatud vabadusele, demokraatiale ja võrdsusele.<br><br>1988. aastal pälvis ta koos Nõukogude Liidu teisitimõtleja Anatoli Martšenkoga esimese Sahharovi auhinna. Lõuna-Aafrika apartheidirežiim mõistis ta rassismivastase võitluse eest 27 aastaks vangi ning ta oli veel ka auhinna saamise ajal koduarestis. Mandela oli Aafrika Rahvuskongressi aktiivne liige ja asutas koos kaaslastega Lõuna-Aafrika esimese mustanahaliste advokaadibüroo. Mida rõhuvamaks apartheidirežiim muutus, seda suuremaks kasvas Mandela võitlusvaim. Ta mõisteti 1964. aastal eluks ajaks vangi ja vabanes viimaks 1990. aastal, kui režiim hakkas sisemise ja rahvusvahelise surve all murenema.<br><br>Peatselt pärast vabanemist rääkis Mandela Euroopa Parlamendis vajadusest leida püsiv ja õiglane lahendus, kuidas muuta Lõuna-Aafrika ühtseks, demokraatlikuks ja mitterassistlikuks riigiks. Väikesed muudatused vaid „solvaksid nende lugematute Lõuna-Aafrika ja meie ülejäänud piirkonna patriootide mälestust, kes on ohverdanud oma elu, et me saaksime täna kindlalt öelda, et apartheidisüsteemi lõpp ei ole kaugel".<br><br>1990. aastatel juhtis Mandela Lõuna-Aafrika üleminekut apartheidilt kõiki rasse kaasavale demokraatiale. Riigi presidendina (aastatel 1994-1999) toetas ta rahu saavutamise vahendina tõde ja lepitust.Tema surm 2013. aastal vallandas järelehüüete laviini, tema elutööd tunnustas ka Euroopa Parlament. „Lõuna-Aafrika kaotas täna oma isa, maailm kaotas kangelase. Avaldan austust ühele meie ajastu suurimale inimesele. Nelson Mandela lahkus, aga tema pärand elab igavesti," ütles Euroopa Parlamendi president Martin Schulz.<br><br><br>Kofi Annan nentis: „Nelson Mandela elas kordumatu elu täis ohverdust, väärikust ja poliitilist geniaalsust, mis tegi rahumeelselt lõpu ühele kaasaja suurimale nurjatusele."<br></div> <div class="clear"></div> <ul class="link_collection_noborder"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/sakharov-prize-1988-award-ceremony-anatoli-marchenko-posthumously-and-nelson-rolihlahla-mandela-in-absentia_EP071041-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">1988. a auhinnatseremoonia </a></li> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/mandela_EP073520_1-V_rv" class="link_media" title="Ava uues aknas" target="_blank">Nelson Mandela külastamas Euroopa Liidu institutsioone 1990-ndatel aastatel - Osa I </a></li> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/https://multimedia.europarl.europa.eu/et/mandela_EP073520_2-V_rv" class="link_media" title="Lehekülje juurde">Nelson Mandela külastamas Euroopa Liidu institutsioone 1990-ndatel aastatel - Osa II </a></li> </ul> <div class="clear"></div> </div> </div> </div> </div> <div class="clear"></div> <div class="boxheader_blue"><h3>Teised laureaadid</h3></div> <div class="boxcontent"> <ul class="element_list"> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/sakharovprize/et/laureates/since-2010.html" class="link_website" title="Lehekülje juurde">alates 2010. aastast </a></li> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/sakharovprize/et/laureates/1999-2009.html" class="link_website" title="Lehekülje juurde">1999-2009 </a></li> </ul> </div> <div class="clear"></div> </div>  <div id="content_right" class="grid_7"> </div>  </div> </div> </div> </div>   <div id="footer" class="new"> <div class="container_24"> <h3 class="hidden"> Lingid </h3> <a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/portal/et"> <div id="logo_footer_PE" class="grid_24"></div> </a> <div class="clear"></div>  <div class="logo_footer_PE new"> <div class="eprl_footer_logo"> <a class="title_logo_footer_PE" href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/portal/et"> <img src="/web/20190807093227im_/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/ep_framework/img/icon/footer_icon_eplogo_new.png"> Euroopa Parlament </a> <span class="slash hidden">/</span> <a class="title_planet" href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/static/sakharovprize/et.html"> Sahharovi auhind </a> </div> </div> <ul class="bottom_menu"> <li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/rss/et/rss.html">RSS</a></li> <li><a href="javascript:window.print()" id="printlink">Trüki</a></li> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/portal/et/contact">Kontakt</a></li> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/portal/et/cookie-policy">Küpsised</a></li> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/portal/et/legal-notice">Õigusalane teave</a></li> <li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/portal/et/accessibility">Wai AA- WCAG 2.0</a></li> </ul> </div> <div class="clear"></div> <div id="footermenusite" class="container_24"> <div class="clear"></div> </div>  <div id="footermenugalaxy"><div class="container_24"><div class="grid_6"><div class="grouped_links firstcolumn"><h4>Uudised</h4><ul><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/news/et/">Uudised</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/news/et/top-stories/">Aktuaalne</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/news/et/contacts-and-services/">Kontaktandmed</a></li></ul></div><div class="grouped_links firstcolumn"><h4>Parlamendiliikmed</h4><ul><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/meps/et/search/advanced">Otsi</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/meps/et/full-list">Kõik parlamendiliikmed</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/meps/et/incoming-outgoing/incoming">Uued/lahkuvad parlamendiliikmed</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/meps/et/assistants">Assistendid</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/meps/et/directory">Kataloog</a></li></ul></div></div><div class="grid_6"><div class="grouped_links"><h4>Kõik parlamendist</h4><ul><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/about-parliament/et/">Algus</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/about-parliament/et/powers-and-procedures/">Volitused ja tegevus</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/about-parliament/et/organisation-and-rules/">Ülesehitus ja eeskirjad</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/about-parliament/et/democracy-and-human-rights/">Inimõigused</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/about-parliament/et/in-the-past/">EP ajaloost</a></li></ul></div><div class="grouped_links"><h4>Täiskogu</h4><ul><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/plenary/et/plenary-sitting.html">Täiskogu istungid</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/plenary/et/guide-plenary.html">Teave täiskogu istungi kohta</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/plenary/et/parliamentary-questions.html">Küsimused ja liidu õigusaktid</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/plenary/et/ordinary-legislative-procedure.html">Vastuvõetud õigusaktid</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/plenary/et/calendar.html">Ajakava</a></li></ul></div></div><div class="grid_6"><div class="grouped_links"><h4>Komisjonid</h4><ul><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/committees/et/">Algus</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/committees/et/draft-agendas.html">Koosolekud</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/committees/et/search-in-documents.html">Dokumendid</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/committees/et/events.html">Üritused</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/committees/et/supporting-analyses.html">Täiendavad analüüsid</a></li></ul></div><div class="grouped_links"><h4>Delegatsioonid</h4><ul><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/delegations/et/">Algus</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/delegations/et/calendar">Ajakava</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/delegations/et/about/introduction">Delegatsioonidest lähemalt</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/parlArchives/delArch/delConfPres7.do?language=ET">Arhiivid / Seitsmes ametiaeg</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/parlArchives/delArch/delConfPres.do?language=ET">Arhiivid / Kuues ametiaeg</a></li></ul></div></div><div class="grid_6"><div class="grouped_links"><h4>Teie teenistuses</h4><ul><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/at-your-service/et/">Algus</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/at-your-service/et/stay-informed/">Teabeallikad</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/at-your-service/et/be-heard/">Anna endast märku</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/at-your-service/et/work-with-us/">Parlamenti tööle</a></li><li><a href="/web/20190807093227/http://www.epgenpro.europarl.europa.eu/at-your-service/et/transparency/">Läbipaistvus</a></li></ul></div><div class="grouped_links"><h4>A–Ü</h4><ul><li><a href="https://web.archive.org/web/20190807093227/http://www.europarl.europa.eu/portal/et/a-z">Veebisaitide täielik nimistu</a></li></ul></div></div><div class="clear"></div></div></div> <div class="clear"/>  <div class="clear"></div> </div> </body> </html>

CINXE.COM

1998-1988|Laureaadid|Sahharovi auhind